Tere uus kooliaasta!
Kindluse kooli entusiastlik direktor Annikat on koondanud enda ümber põneva seltskonna inimesi, kellega koostöös on kool leidnud endale päris oma ja eripalgelise näo.
„Oma tegevustes ja otsustes lähtume kooli neljast põhiväärtusest: valikuvabadus ja vastutus, ettevõtlikkus ja kestlikkus. Praktilises igapäevases toimimises elustuvad visioon ja põhiväärtused näiteks kooli plaanitud mentorsüsteemis. Mentorid on kooli töötajad, aga ka lapsevanemad ja miks mitte teised kogukonna liikmed, kellele pakume vastavat koolitust ja juhendamist ning kes omakorda toestavad lapsi ja noori nende isiklike eesmärkide seadmisel, parimate teekondade leidmisel eesmärkideni liikumiseks aga ka iga (kooli)noore elus ettetulevate murede lahendamisel.
Toon näitena ka kestliku maailmavaate arendamist, mida toestab näiteks koolihoovis peenardel oma toidupoolise kasvatamine ning kompostimisega tegelemine või siis jalgsi käimise, matkamise, rattasõidu ja igasuguse liikumise teadlik eelistamine autosõidule. Soovime, et juba esimesest klassist alates saavad lapsed pakkuda ideid, sealsamas oma valikuid argumenteerida ning tehtud otsuste elluviimise eest vastutust võtta. Miks mitte kevadel tänaste I klassidega arutleda, milline on väga äge ja meeldejääv I klassi aktus, ning ühiselt otsuseid vastu võttes anda lastele võimalus oma rolli järgmise sügise aktuse ettevalmistamisel realiseerida.
Soovime nädalaplaanidesse integreerida valikained, mis soodustab huvipõhist õpet, kus erinevas vanuses lapsed pühenduvad neid liitvale teemale, millest omakorda sünnivad reaalsed ja praktilised projektid, mida kogukond saab päriselt juurutada ja kasutada. See aga annab võimaluse lapsevanematele ja kogukonna liikmetele koolielus igapäevaselt ja päriselt kaasa lüüa. „Tsiteerides meie meeskonna vabatahtlikku Jüri, siis päriselu ei alga pärast kooli, kool ongi päriselu,“ lisas Annika, kellele olid selle juures abiks vabatahtlikud nii kogukonna kui ka haridusspetsialistide hulgast.
„Mul on väga hea meel Kindluse Kooli algatusmeeskonna liikmete üle, kelle seas on lisaks meie kolmele sel õppeaastal Järveküla Koolis I klassidega töötavatele õpetajatele mitmed vabatahtlikud kaasamõtlejad ja -tegutsejad. Nende puhul on kehtinud mõte „Küsi ja Sulle antakse” ehk olen oma suhtlusvõrgustikus avatult ja aktiivselt jaganud uue kooli loomisega seotud ideid ja kutsunud uudishimulikke sel teemal mõtteid vahetama. Kohtunud olen mitmete inimestega, kelle seast on välja koorunud nn tuumik, kellega regulaarselt kokku saame ning kes oma vabast ajast ja entusiasmist kaasa löövad.”
Uurisimegi nendelt, miks nad vabatahtlikuna panustada soovivad ja mida ise vastu saada loodavad?
Armi Tammela
Peetri elanik, lapsevanem
Kui minu vanem laps alustas kooliteed värskelt avatud Peetri Koolis, siis vanemana oli mulle väga inspireeriv kooli uudne lähenemine õpetamisse, hindamissüsteemi ja – mis seal salata – kogu õpetamise metoodika oli väga palju muutunud sellest ajast kui mina koolis käisin.
Kui kuulsin uue kooli loomisest, siis tärkas peas mõte, et nüüd üheksa aastaga on õpetamine ja kooli sisuline pool veelgi edasi arenenud ja tore kui minu kolmas laps saaks ajaga kaasas käia ja saan pakkuda talle võimaluse haridustee alustamiseks värskes ja kaasaegses koolis. Kuna mul lapsevanemana on kogemus kahe lapse kooliteest ja need on väga erinevad, siis tundsin, et mul on palju kogemusi, mida jagada ja palju küsimusi, millele soovin vastuseid saada. Panustan oma aega ja tõesti teen seda vabatahtlikult. Igast algatustiimi kohtumisest sünnib uusi ideesid ja need pole utoopilised, vaid reaalselt teostatavad ideed ja plaanid, mis sünnivad vajadusest, kogemustest ja infost, mida teineteisega jagame.
Vastu saan usu ja lootuse, et pered, kes käivad Kindluse Koolis, saavad igakülgset tuge kogu koolitee vältel. Siis, kui kõik sujub ladusalt, kui ka siis, kui ette tuleb keerulisemaid hetki. Näen, et Kindluse Koolist saab kogu pere kool, kus õpitakse ja kasvatakse koos hinnates haridust, iga lapse erakordust, lõimides õppimist igapäevase eluga ja õppides olema sihikindel, motiveeritud ja eneseteadlik õppija. Õppija on nii laps kui ka lapsevanem, kes samuti ise kogu koolitee vältel peab kohanema, mõistma, toetama ja õppima oma sihte ja eesmärke seadma.
Soovitan kõikidele lapsevanematele, kellel kuskil pesitseb mõte, et ma tahaksin kaasa lüüa, mul on mõtteid, mul on ideesid ja mul on aega. Usun, et igas Rae valla koolis ja lasteaias on ruumi ühele või mitmele lapsevanemate initsiatiivgrupile, et teoks teha põnevaid ideesid, aidata igapäevaste probleemide lahendamisel ja toetada oma õpetajat. Alustada tasub kasvõi oma lapse klassist või rühmast. Nii lihtne on nuriseda, kurta ja kommenteerida, aga palju võimsam on püüda ise midagi muuta. Tasub katsetada! Vastutasuks saad suurepärase kogemuse, võimaluse näha, et muutuseid ellu kutsuda polegi nii raske, luua oma mõtetest suuremaid ideesid. Õppida ka seda, et alati ei ole sinu idee võiduidee, kohata erinevate vaadetega inimesi ja olla läbi kaasalöömise eeskujuks oma lastele.
Jüri Käosaar
Haridusuuenduse entusiast, Tallinn Ülikooli kooliarenduse konsultant
Uue kooli loomine on keeruline ning vastutusrikas protsess. Minu jaoks on selles oma väikese panuse andmine siiras rõõm ja nauding, mis võimaldab õppida haridusmaailma sellisest aspektist, mida tihti ei näe. Olin neli aastat õpetaja ning selle aja jooksul tekkis mul arusaam, millist kooli mina sooviksin oma lastele ja Kindluse Kooli loomine on ideaalne võimalus selle nimel ka ise oma panus anda.
Ma soovin kaasa aidata kooli loomisele, mille iga aspekt järgib kogukonnale olulisi väärtusi ning aitab kaasa laste arengule. Usun, et kui lapsed on oma õpingutes tihedalt seotud kogukonnaga (nii õppe sisu kui ka läbiviidavate projektide osas), siis tahavad nad ka edaspidi kodukohta panustada. Lisaks enesearengule saan ma luua kooli, kuhu tahan oma lapsi õppima tuua.
Helene Uppin
Haridusteaduste doktorant, keskkonna- ja kestlikkuse entusiast
Minu jaoks on väga oluline, et kõik Eesti lapsed saaksid tõeliselt hea hariduse, sellise, mis rikastab nende eluteed ja annab neile teadmised, oskused ja hoiakud mitte lihtsalt elus hakkama saada, vaid elada õnnelikku ja täisväärtuslikku elu teisi ja ennast kahjustamata. Hetkel doktorantuuris uurin ma seda, kuidas muuta õppimist õpilasekesksemaks, elulisemaks ja samas ka individuaalsemaks ning seeläbi nõudlikumaks muuseumites, teaduskeskustes jmt õppides.
Loodus- ja keskkonnaharidus, aga ka jätkusuutlikkus/kestlikkus üldiselt on minu jaoks olulised teemad. Olen palju uurinud, kuidas peaks kombineerima loodus- ja reaalteadusi, nt suhtlemisoskuste, väärtuste jmt, et õpilased lihtsalt ei teaks “kuidas on õige”, vaid oleksid empaatilised ja teadmispõhised ka oma elu valikutes.
Mind kõnetas väga see, et Annika (Räim) hakkas vedama just munitsipaalkooli – sellist, kuhu ei ole katseid või rahakotisõela, sellist, kuhu tulevad kõik nö ühe küla lapsed. Mind kõnetas ka see, kuidas Annika (kooli)juhtimisse suhtub ja et temas on paras tasakaal uuendusmeelsuse, õpilaskesksuse ja kvaliteedi suhtes nõudlik olemise vahel. Kuna ma olen hariduses juba üsna pikalt erinevate mätaste otsas tegutsenud, tundsin, et mul on nii ideid, kontakte kui ka sisemist tungi just selle kooli loomises kaasa lüüa.